Millised pehme nisu sordid sobivad mahepõllumajanduseks? Tulemused ja väljavaated võrdlusuuringust, milles hinnati sortide tootlikkust „väheste sisenditega” viljelusviisi tingimustes

Orgaanilise põllumajanduse muutuvatele tingimustele kohandatud sortide valik on üks võimalikke lahendusi, et suurendada saagikust ning säilitada või isegi parandada selle viljelusviisi järgi kasvatatava pehme nisu kvaliteeti. Aastatel 2004–2011 INRA DGAP osakonna pehme nisu sordiuuenduse töörühm käivitas kolmes erinevate mullastiku- ja kliimatingimustega piirkonnas katseprojekti, mis hõlmas mitmesuguste genotüüpide hindamist „vähese sisendiga“ (FI) ja mahepõllumajanduse (AB). Valitud 17 FI/AB katsepaari võrdlus näitab, et „madala sisendiga“ viljelusviisi kaudu toimuv kaudne selektsioon on kasulik, et tuvastada orgaanilisele põllumajandusele sobivaid genotüüpe erinevate tunnuste alusel, sealhulgas saagikuse ja terade valgusisalduse põhjal, aga ka iseloomustada genotüüpe „GPD+“ (positiivne teravilja valgu hälve), mis kasutaksid kättesaadavat lämmastikku paremini ära. Leivakõlblikkus, mis on orgaanilises põllumajanduses väga sageli halvenenud ja ebastabiilsem, nõuab siiski valitud genotüüpide hindamist orgaanilise põllumajanduse tingimustes, vähemalt aretuse viimastel aastatel.