Nisu ja söödakultuuride vahelduvviljelus orgaanilises teraviljakasvatuses: lahendus umbrohutõrjeks ja põllukultuuride lämmastikuga varustamiseks

Orgaanilised teraviljakasvatussüsteemid tuleb kohandada, et tulla toime lämmastikupuuduse ja umbrohutõrje raskustega. See kehtib eriti juhul, kui need on spetsialiseerunud põllukultuuridele ja kui söödakultuurid, mis oleksid nende probleemide lahendamisel küll kasulikud, on külvikordades liiga vähe esindatud. Meie uuringus keskenduti nelja liigi liblikõieliste kattekultuuride vaheviljelusele talinisu all, et leida ühine lahendus nii umbrohutõrjele kui ka põllukultuuride lämmastikuvajaduse rahuldamisele. Vahekultuure hoiti alles pärast teravilja saagikoristust kuni järgmise maisi külvamiseni. Jälgiti nii kahe müügikultuuri kui ka liblikõieliste tootlikkust, samuti umbrohtude arengut ja lämmastiku dünaamikat mulla-taime süsteemis. Meie tulemused näitasid, et minett ja lilla ristik, mis talusid nisu konkurentsi kõige paremini, võisid vähendada terade valgusisaldust (-0,3 kuni -0,4 %). Siiski ei mõjuta kattekultuurina kasvatatavad liblikõielised nisu saagikust. Lisaks osutusid kõik neli liiki kasulikuks umbrohtude tõrjel nii segaviljeluse perioodil kui ka vaheviljeluse ajal. Lõpuks oli lämmastiku tagastamine järgnevale maisikultuurile tõhus ja võimaldas teraviljasaagi märkimisväärset 30% kasvu.