Kaunviljad 21. sajandi Euroopas: milline on nende koht praegustes ja tulevastes põllumajandus- ja toiduainete süsteemides? Millised on uued väljakutsed teadusuuringutele?

1950. aastatest alates alanud põllumajanduse intensiivistumine on üldiselt toonud kaasa kaunviljade kasvatamise vähenemise, mis moodustab tänapäeval alla 3 % Prantsusmaa ja Euroopa põllukultuuridest. Siiski on kaunviljadel mitmeid eeliseid: (i) nad on taimsete valkude allikaks nii inimeste kui ka loomade toiduks, (ii) nad seovad õhust lämmastikku, mistõttu on nad lämmastikuväetiste osas säästlikud, ning (iii) nad on põllukultuuride mitmekesistamise vahendiks põllumajandussüsteemides. Prantsusmaa seemne- ja söödakultuuridena kasvatatavate kaunviljade tootmissüsteemide analüüs näitab, et erinevad tegurid, mis takistavad nende kultuuride kasutuselevõttu, tulenevad valitseva põllumajandusliku sotsiaal-tehnilise süsteemi „lukustumisest”. Samas võiksid liblikõielised mängida olulist rolli agroökoloogilises üleminekus jätkusuutlikumate põllumajandus-, toidu- ja energiasüsteemide suunas. Majanduslik lähenemisviis, mis kasutab üleminekuteooria mitmetasandilist lähenemist, on võimaldanud kindlaks teha viise, kuidas kaunviljade tootmise lukustust murda. Selle analüüsi valguses on määratletud neli peamist uurimisküsimuste rühma, mis puudutavad (i) lukustumiste analüüsi ja ülemineku võimendajate kindlaksmääramist süsteemidesse, kus kasutatakse rohkem kaunvilju, (ii) uute ja mitmekesiste turuvõimaluste kindlaksmääramist kaunviljadele jätkusuutlikus toiduahelas, (iii) kaunviljade poolt osutatavate ökosüsteemiteenuste hindamine ja parandamine nii põllukultuurisüsteemide kui ka piirkondade tasandil ning (iv) kaunviljakasvatuse optimeerimine ökoloogilise intensiivistamise üldise lähenemisviisi raames.