Söödakõrreliste looduslik mitmekesisus: geneetiline ressurss, mida tuleks paremini tundma õppida, säilitada ja väärtustada nii kohalikul kui ka kontinentaalsel tasandil

Söödakõrrelisi on juba mitu aastakümmet aretatud, et pakkuda ajutiste rohumaade rajamiseks agronoomiliselt väärtuslikku seemet. Looduslikes rohumaadel esinevate liikide mitmekesisus on andnud geneetilist materjali, mis on võimaldanud algatada esimesed aretusprogrammid ja seejärel aretusvarusid regulaarselt täiendada. Selleks on laialdastel aladel läbi viidud loodusliku mitmekesisuse kogumiskampaaniaid. Näitame, et söödakõrreliste looduslik mitmekesisus on endiselt oluline geneetiline ressurss, eelkõige uute põllumajandus- ja keskkonnaprobleemide lahendamiseks. Selle mitmekesisuse ruumilist jaotust kirjeldatakse kolmel geograafilisel tasandil (kohalikul, piirkondlikul ja kontinentaalsel) ning arutatakse selle kogumise viise. Rõhutatakse selle loodusliku mitmekesisuse in situ säilitamise tähtsust. Näidatakse, et geneetiliste ressursside keskuste kollektsioonid võivad pakkuda tuge selliste mudelite väljatöötamiseks, mis võimaldavad hinnata loodusliku mitmekesisuse in situ säilitamisele ähvardavaid potentsiaalseid riske. Neid erinevaid aspekte arendatakse edasi, tuginedes kahele uuringule inglise raiheinade mitmekesisuse kohta, millest üks on tehtud kohalikul tasandil ja teine ühendab piirkondlikku ja kontinentaalset tasandit.