Mõned näited kartuli markeripõhise selektsiooni eelistest ja piirangutest

Markerite abil toimuv selektsioon (SAM) on võimalik vaid juhul, kui molekulaarsed markerid on hõlpsasti kasutatavad ja informatiivsed. Kartuli puhul, mis on tetraploidset ja heterosügootne liik, on SAM praegu veel suhteliselt vähe arenenud. Meie lähenemisviis seisnes ühelt poolt selles, et otsisime segregeeruvatest diploidsetest populatsioonidest huvipakkuvate tunnustega seotud molekulaarseid markereid ja testisime nende ülekantavust tetraploidsele tasandile, ning teiselt poolt testida erinevates tetraploidsetes geneetilistes fondides juba avaldatud molekulaarseid markereid. Valitud mudelid olid vastupidavus kahjuritele (Phytophthora infestans’i põhjustatud lehehallitus, vastupidavus kistnematoodidele Globodera rostochiensis ja G. pallida ning vastupidavus Y-viirusele) ja mugulate glükalkaloidide sisaldus. Lihtsa geneetilise determinismi korral (nt Solanum stoloniferumist pärineva Y-viirusele vastupidavust andva Ry-geeni või S. demissumist pärineva lehehallitusele vastupidavust andva R1-geeni puhul) õnnestus avaldatud markereid valideerida erinevates geneetilistes fondides. G. rostochiensis’e suhtes resistentsust andva H1-geeni puhul selgus, et projekti ajal kättesaadav marker ei olnud meie materjaliga resistentsusega seotud, kuid sellest ajast alates on valideeritud teisi markereid. Oligogeense resistentsuse puhul, mida illustreerib resistentsus G. pallida vastu, mille geneetiline determinism on kahe QTL-i kontrolli all, testiti nelja markeri ülekantavust, mis võimaldavad jälgida tugeva mõjuga QTL-i GpaVspl erinevates tetraploidsetes geneetilistes fondides. Samuti valideeriti kaks markeri, mis võimaldavad jälgida nõrga mõjuga QTL-i GpaXIspl. Kõik markerid on edastatud professionaalsetele partneritele, kes kasutavad neid nüüd erineval tasemel oma aretuskavades. Polügeenselt määratud tunnuste (lehtede hallitusresistentsus ja glükalkaloidide sisaldus) puhul tundub SAM-i rakendamine praegu ennatlik.