Piimalehmade poolt talvises söödas kasutatavate talupidamises kasvatatud teravilja- ja valguallikate segude väärtustamine

Käesolev katse viidi läbi ladina ruutmeetodil, hõlmates 3 rühma, milles igaühes oli 8 lüpsilehma (50% Holstein, 50% Montbéliarde). Loomadele anti 4 kg/piimalehm/päevas ühte teravilja- ja valguallikate segust, 8 kg kuivainet/piimalehm/päevas lutserni- ja daktüülheina ning püsirohuheina ad libitum. Katsetatud söödasegud olid lämmastiku ja energia osas hästi tasakaalustatud, kuid erinevused söödasegude vahel olid märkimisväärsed (101–106 g PDIN/UFL). Piimatoodang (20,3 kg piima/lehm/päev) ja rasvasisaldus (41,3 g/kg piima) ei erinenud oluliselt sõltuvalt tarbitud söödast. Kaera ja lutsernisegu saanud lüpsilehmadel oli kuivainet sisaldus oluliselt madalam võrreldes kahe teise seguga. Seda tulemust selgitab (i) lämmastiku ülejääk võrreldes energiaga ja (ii) madalam tärklisesisaldus võrreldes kahe teise söödaseguga. Kontsentraadid andsid söödas lämmastiku varustamisele väikese panuse (22,6% PDIN-i tarbimisest). Seega tuleb orgaanilistes segaviljelus-piimakarjakasvatussüsteemides, kus kasvatatakse lämmastikurikkaid sööta, peab teravilja ja valguallikate kombinatsioonide kasvatamise otsus ning nende koostise valik põhinema eelkõige agronoomilistel, mitte zootehnilistel kaalutlustel, kuna need ei ole piimalehmade söödasegude tasakaalu tagamiseks hädavajalikud.