Tolmeldajate arvukus Euroopa põllumajandusmaastikes erinevates biogeograafilistes piirkondades

Tolmeldajate arvukus Euroopa põllumajandusmaastikes varieerub taksoni, põllukultuuri tüübi ja maastiku koostise järgi. Meemesilasi, kimalasi, üksikmesilasi, kimalasi ja liblikaid uuriti kaheksas riigis 128 uurimiskohas. Mesilaste ja üksikmesilaste suurem arv rapsipõldudel ning kimalaste suurem arv õunaaedades korreleerus maastiku heterogeensusega ja vähem intensiivselt majandatavate elupaikadega, nagu metsad ja rohumaad. Õunaaedade puhul vähendas aedade osakaalu suurenemine tolmeldajate koguarvu, eriti kimalaste ja üksikmesilaste arvu. Temperatuur ja sademed mõjutasid taksoneid erinevalt: soojemad tingimused soodustasid enamiku putukate arvukust, kuid kimalaste arvukus vähenes aastase keskmise temperatuuri tõusuga. Massiliselt õitsevad põllukultuurid ja elupaikade isoleeritus mõjutasid samuti arvukust, kusjuures keerukad maastikukonfiguratsioonid soodustasid suuremat mitmekesisust. Uuring rõhutab vajadust maastiku tasandi looduskaitse järele, et säilitada tolmeldamisteenused kliima- ja maakasutusmuutuste tingimustes.