Rohumaa struktuuriline mitmekesisus soodustab rohumaa bioloogilist mitmekesisust

Rohumaa struktuuriline mitmekesisus suurendab loomastiku ja taimestiku bioloogilist mitmekesisust. Göttingeni ülikooli katsefarm „Relliehausen“ uurib liikide mitmekesisust erineva imetavate lehmade karjatamisintensiivsuse tingimustes. Kolm karja tihedust – 2, 3 ja 4 lehma hektari kohta – hoiavad murukõrguse vastavalt 18 cm, 12 cm ja 6 cm tasemel, mida mõõdetakse regulaarselt tõusva plaadiga mõõturiga. Leebe karjatamine (3 lehma/ha) loob suure struktuurilise heterogeensuse, soodustades selgrootute, eriti rohutirtsude suuremat arvukust ning suurendades üldist bioloogilist mitmekesisust. Mõõdukas karjatamine (4 lehma/ha) toob kaasa lühikese ja ühtlase murukatte, samas kui väga leebe karjatamine (2 lehma/ha) tekitab pikki muruplaate, mille heterogeensus on madalam. Ekstensiivne karjatamine soodustab bioloogiliselt mitmekesiste ja elustikurikaste rohumaade teket. Siiski nõuab roosõieliste liikide sissetung haldamist, et vältida põõsaste levikut ja säilitada rohumaa tootlikkust. Mõõdukas ja leebe kariloomade tihedus soodustab ka loomade soodsat individuaalset tootlikkust.