Vahekultuurid säästva loomakasvatuse jaoks Loode-Euroopas

Mäletsejalised muudavad söögikõlbmatu sööda tõhusalt kvaliteetseks valguallikaks, nagu piim ja liha. Loode-Euroopas avastavad põllumajandustootjad uuesti vahekultuurid – lühiajalised söödakultuurid, nagu Westerwoldi raihein, itaalia raihein, söödaraps, söödakapsas ja vikk – kui jätkusuutliku ja vastupidava põllumajanduse võtmeteguri. Need põllukultuurid, mida kasvatatakse põhiliste põllukultuuride vahel ja mis sageli künditakse maha, pakuvad nii ökosüsteemi teenuseid kui ka täiendavat söödasaaki. Nende sööda kvaliteeti alahinnatakse sageli. Kaunviljad, nagu vikk ja punane ristik, seovad lämmastikku, parandavad mulla tervist, vähendavad erosiooni ja nitraatide leostumist ning parandavad vee kvaliteeti. Need toetavad jätkusuutlikku intensiivistamist põllumaa laiendamiseta. Väljakutseteks on kõrge seeditava valgu taseme haldamine, keeruline sügisene silo tegemine, võimalik saagikuse vähenemine katte all külvamisel ja suurenenud veevajadus kevadel. Võimaluste hulka kuuluvad lühiajaliste, ristikurikaste karjamaade kasutamine lüpsilehmade karjatamiseks ja rohelise sööda kasutamine söödakulude vähendamiseks. Varajane külvamine on otsustava tähtsusega, eriti külmade ja niiskete kevadete või põudade korral. Traditsiooniline vanasõna ütleb: „Üks päev juulis on väärt nädalat augustis ja sama palju kui kogu september.“ Need tavad pakuvad tõestatud ja odavaid lahendusi põllumajandusettevõtete vastupidavuse tagamiseks.