Punase ristikusilot eelised ja kasvatamine mäletsejaliste jaoks

Punane ristik (Trifolium pratense) seob lämmastikku Rhizobium-sümbioosi kaudu, suurendab bioloogilist mitmekesisust ja pakub mäletsejalistele kõrge valgusisaldusega sööta. Siiski on selle püsivus boreaalse vööndi rohumaadel piiratud, kestes sageli vähem kui kaks aastat. Põhja-Euroopas segatakse seda tavaliselt selliste heintaimedega nagu timut, kuid erinevad toitainevajadused ja saagikoristuse ajad muudavad majandamise keeruliseks. Nende kasvatamine puhtkultuuridena ja kombineerimine täissöödas parandab toidu tasakaalu ja vähendab toitainete ülesöötmist. Punase ristikheina kõrge kaltsiumi- ja toorvalgu sisaldus on kasulik suure tootlikkusega lüpsilehmadele, kuid suurendab kuivalehmadel piimapalaviku riski. Õige silo valmistamine nõuab vormhappe lisandeid, kuna kuivaine sisaldus on madal ja puhvervõime kõrge. Lehtede purunemise vältimiseks on oluline hoolikas kuivatamine. Niiskes kliimas põhjustab madal kuivainesisaldus suurt heitvee kogust, mis nõuab nõuetekohast kõrvaldamist keskkonnakahjude vältimiseks. Majandamisstrateegiad hõlmavad lämmastikväetiste vältimist, esimese niitmise edasilükkamist, suvise niitmise vähendamist ja külvikorra kasutamist. OptiPalko projekt (Horizon 2020 toetus nr 101000770) toetab punase ristikheina säästvat kasutamist Põhja-Soomes.